Alates 1970ndatest aastatest on Ajutine Iiri Vabariiklik Armee või IRA hakkasid röövima inimesi, keda nad uskusid, et nad olid neile ülekohut teinud. See kestis kuni 2005. aastani ja röövitud inimesed said tuntuks kadunud isikutena. Kokku on kadunud 16 inimest ja IRA on rahuläbirääkimiste käigus vabastanud 9 surnukeha asukohta.

Enamik ohvreid olid pärit Belfastist, Briti okupeeritud Põhja-Iirimaalt. Üks kuulsamaid kadunud ohvrite juhtumeid on Jean McConville. Ta oli 37-aastane, kui ta rööviti oma kodust 12 IRA liikme rühma poolt. Ta oli sihtmärgiks, sest tema pere tuli appi surmavalt haavatud Briti sõdurile, keda tema tänaval tulistati. Standardprotseduuriks oli ohvrite röövimine, nende viimineIRA juhitavasse hoonesse, küsitleda ja piinata neid ning kui IRA on saanud vajaliku teabe, hukata nad.

Enamikku teistest kadunud isikutest arvatakse, et neid kuulati üle kuritegude eest, näiteks IRA-lt relvade varastamise või valitsuse topeltagendina tegutsemise eest. Danny McIlhone'i kuulati üle pärast seda, kui teda süüdistati relvade varastamises, ja ta tapeti võitluses oma vangistajaga, kui ta üritas põgeneda.

1999. aastal võttis Põhja-Iirimaa vastu õigusaktid, et leida kadunud kadunud isikute surnukehi. Ohvrite säilmete leidmise seadus on hõlbustanud mõningaid suuremaid leide, kuna IRA liikmed on teinud koostööd rahupüüdlustega. Seadusega loodi ohvrite säilmete leidmise sõltumatu komisjon, mis kogub anonüümsetest allikatest konfidentsiaalseid vihjeid, mis võiksid aidataleida ülejäänud kadunud. 2013. aasta seisuga on 16 surnukehast 7 endiselt kadunud, IRA ei peaks aitama nende asukoha leidmisel.